MILLAL HAKATI KOHVI JOOMA JA KUIDAS SELLENI JÕUTI?

Tuntuim kohvi saamislugu räägib Kaldi nimelisest Etioopia kitsekarjusest, kes millalgi 9. sajandi keskpaigas avastas, et peale ühe konkreetse põõsa marjade söömist muutusid tema kitsed eriti ülemeelikuks ning hakkasid kepseldes tantsima. 

Kaldi rääkis enda tähelepanekust kohaliku kloostri munkadele, kes hakkasid marjadega eksperimenteerima. Selgus, et söömiseks on need liiga kibedad, misjärel katsetati leotiste valmistamist. Toorest marjast aga midagi meeldivat ei suudetud toota. Tulemuseks oli kibe rüübe, mis aitas munkadel kauem palvetada.
Legendi järgi olevat ubade röstimiseni jõutud juhuslikult, kui pettunud mungad tarbimiskõlbmatud marjad tulle olid visanud, misjärel täitus õhk meeldiva aroomiga. 
Ja kohv, sellisena, nagu me seda teame, oligi sündinud.  

Umbes 500 aastat hiljem, oli kohv jõudnud Egiptusesse ja Araabia poolsaarele, kust see kaupmeeste abiga 16. sajandiks Türki rändas. 
On teada, et Türgis avati sel ajal ka mitmed tänapäevases tähenduses kohvikud, kus sai kohvi juua, ajalehti lugeda ja sotsialiseeruda. 

KOHV JÕUAB EUROOPASSE JA EESTISSE

Euroopasse jõudis kohv Türgist, läbi Itaalia 16. sajandi lõpus ning muutus järgneval sajandil tõeliselt populaarseks. Avati kohvikuid ning jõukamad elanikud tarbisid seda luksuskaupa ka kodudes. 

Eestisse jõudis kohv 17. sajandi lõpus. 
Esimene teadaolev kohvik avati Tallinna Linnaarhiivi andmeil 1702 aastal saragossalase Alphonso Tellado Carvallido poolt. 
Veel on teada 1774. aastal Tallinnas Kuninga tänaval avatud kohvik Stadt Hamburg.
Kahjuks ei ole Eestis kohvi tarbimise ega esimeste kohvikute ajaloo kohta just liialt palju andmeid kogutud. Küll on aga kohvikanne ja veskeid märgitud erinevates varaloendites juba 1722. aastast, millest võime järeldada, et sel ajal valmistati kohvi juba ka kodustes tingimustes. 
Esialgu oli kohvi nautimine siiski eliidi rööm. 
Kohvi populaarsus hakkas Eestis kasvama alles 19. sajandi teises pooles.